Maniküüri ajalugu ulatub aega, mil inimene tõusis kahele jalale ja leidis kätele otstarbekama rakenduse. Käibesõna „maniküür” tuleneb kahest ladinakeelsest sõnast: manus, mis tähendab kätt ja cure, mida võiks tõlkida kui hoolitsus.

Muistse Egiptuse käsikirjadest on leitud tõendeid selle kohta, et juba 5000 aastat tagasi kasutasid kõrgema staatusega naised oma küünte kaunistamiseks hennat ja muid looduslikke komponente. Siiski ei olnud tol ajal käte ja küünte eest hoolitsemine vaid naiste pärusmaa. Ka mehed nägid vaeva, et oma käte välimust parandada.

Legendi järgi võib esimeseks maniküürijaks pidada Vana-Kreeka mütoloogias armastuse jumalaks nimetatud Erost, kes magava Aphrodite küüsi lõikas ja need siis rannaliivale viskas, misläbi neist hiljem vääriskivid said. Ajalooürikutest võib leida vihjeid selle kohta, et tol ajal kasutati küünte toonimiseks segu, mis sisaldas lambarasva ning verd.

Türgi naised jällegi olevat küüntele roosa tooni andmiseks leotanud roosi kroonlehti. Egiptuse viimane vaarao, kaunis Kleopatra, ilustas oma küüsi alati roostepunase tooniga, mis saadi henna abil ning teinekord isegi iseenda verd appi võttes. Mida kirkam ja tumedam oli küünte toon, seda tähtsam oli tema kandja positsioon.

Ka Chou dünastia valitsemisajal (600 eKr) jaotati inimesed küünte värvi järgi klassidesse: kõrgeimat auastet omanud toonisid oma küüned kuldse ja hõbedase värviga, aste allpool kanti jõu ja julguse märgiks punase või musta varjundiga küüsi, madalamal klassil olid lubatud vaid väga lühikesed ja heledad küüned. Muistses Hiinas kasvatati staatuse märgiks küüned ebamõistlikult pikaks ning kanti neid alati värvituna. Küünte erakordse pikkuse tõttu ei suutnud aadlikud ennast ise riietada, lusikaga süüa ega mitmeid muid toiminguid teha. Küünte murdumisohu vältimiseks abistasid neid loetletud tegevustes teenijad.

Ka küünte kaunistamise ehk nail art’i kunsti juured ulatuvad palju kaugemale kui esmapilgul arvata võiks. Nii arvatakse inkad olevat esimesed, kes kaunistasid oma sõrmeküüsi joonistustega, peamiselt kotka kujutistega. Seega ei ole nail art muud, kui vaid unustatud vana.

Koos tehnika arenguga 19. sajandi alguses võeti küünehoolduses kasutusele ridamisi uusi abivahendeid. 1830. aastal kasutas ortopeed Sitts maniküüri hõlbustamiseks puidust pulka. Tänapäeval tuntakse seda vahendit, mis kuulub iga klassikalise maniküürikomplekti juurde, apelsinipuu pulga nime all. Enne ohutuma puitmaterjali kasutuselevõttu tehti sama töö ära metallinstrumentide, happe ja kääridega. Üht esimestest küünehooldusvahenditest kirjeldatakse kui pastat, mida tuli küüntele kanda ja senikaua hõõruda, kuni küüned vajaliku läike saavutasid. Oma funktsiooni poolest võib seda tehnoloogiat võrrelda tänapäevaste blokkpoleeridega. Lisaks jäävad need aastad meelde kui mandlikujuliste küünte hiilgeajad.

20. sajandi alguses tegi maniküür, peamiselt just küünte lakkimise kunst, suure läbimurde tänu Hollywoodi filmitähtedele. Turule tuli üha enam uusi ettevõtteid, kes lisaks küünelakkide värvipaleti täiendamisele pöörasid tähelepanu ka küünelaki eemaldajatele ja uutele instrumentidele. Esimesed roosad küünelakid ilmusid müügile 1917. aastal USAs.

Klassikalise punase värvi populaarsust tõstis arvamus, et parima tulemuse annab sarnast tooni huulepulga ja küünelaki koosmõju. Kehva püsivusega küünelakke, mis kestsid parimal juhul vaid kaks päeva, müüdi esialgu vaid apteekides. 1930-ndatel turule tulnud „tugeva läike andja“, mida tänapäevasemalt pealislakiks võiks nimetada, tingis selle, et nüüd püsis küünelakk lausa mitmeid päevi. Kui tänapäeval on maniküür ja juuksuriteenus üsna rangelt lahus püsivad protseduurid, siis käte korrastamise teenuse sünnist 20. sajandi teise pooleni oli maniküür peamiselt just juuksurisalongide pärusmaa.

1970-ndad jäävad igavesti ilutööstuse ajalukku kui kunstküünte ajastu. Esialgu oli tegemist vaid rikkamale elanikkonnale mõeldud protseduuriga. Legendi järgi otsis üks Ameerika hambaarst vahendit, millega peatada oma abikaasa harjumus küüsi närida, kuid tulemuseks olid hoopiski esimesed akrüülküüned.

Ka tänapäeval väga populaarse prantsuse maniküüri algusajaks peetakse 1975. aastat, mil peamiselt filmirežissööride nõudmisel leiutati värvide kombinatsioon, mis sobiks iga rõivastusega. Jeff Pink, tuntud küünetoodetele spetsialiseerunud ettevõtte Orly rajaja, nimetas valge otsaga roosa küüne oma Pariisi sõprade auks „prantsuse maniküüriks“: “Mõistsin, et kõige elegantsem ja universaalsem on küünte loomulik välimus,” on Pink ise öelnud.

1975. aastast edasi on maniküüri tehnoloogia, tooted ja vahendid nii kiiresti arenenud, et seda siia kirja pannes oleks osa informatsioonist tänase hetkeni juba aegunud. Kuigi oluline on olla kursis ilumaailma hetketrendide ja suundadega, ei tasu unustada, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Seda enam olukorras, kus suur osa uuest on tegelikult unustatud vana.